Tegelased:
Rennes - mudasonkija ja wannabe enduromees
Yamaha WR250F - üks äraütlemata hüva riist mudas sonkimiseks
~250 osalejat favoril - võistlejad
Sõbrad - inimesed kelleta maailm oleks tühi paik
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mõte Favorile minna oli tegelikult juba siis kui KTM veel minu oma oli. Taevale tänu, et see mõte kunagi teoks ei saanud
Siis aga kui Yamaha perre tuli, läks asi oluliselt reaalsemaks.
Kui sügisene Favor hakkas juba uksele kloppima tähelepanu nõudva järjekindlusega, siis saigi mõningate inimeste "sõbraliku" surve saatel otsus ära tehtud. Lähme siis vaatame, mis suured onud rajal teevad.
Trenni polnud eriti (loe: üldse) teinud. Sõita olin see aasta suht vähe saanud, eriti tehnilist nokitsemist. Nädal enne Favorit läksin Matiga (yamu eelmine omanik) Männikule ja siis sõitsime rada ... mingi tund ja 40 min sai sõidetud ja tõdetud, et ehk peab vastu. Kogu trenn siis.
Selle käigus otsustas üks noor mänd mul üle tee jalutada ja seetõttu purunes parempoolse radiaatiori kinnitus. Vedelikud jäid sisse.
Päev enne suurt sõitu astusin garagesse, võtsin kangi, väänasin radika vähe sirgemaks, vahetasin tagarehvi, Käbi sebis rattale numbrid ka peale ... Ja siis järgnes ärev öö ...
Hommikul männikule sõites läksid närvid järjest enam läbi
Aga kohapeal oli normaalsem, korrutasin endale pidevalt, et peaasi kui lõpuni saab, muu pole tähtis. Vaatasime ATV'de, Quadide ja külkade stardi ära, nentisime, et rada on JUMALA mäda enamuses kohtades, eriti "ümber järve" kurvides. Njah, kerge ei saa olema, mõtlesin. Ega midagi, start läheneb, riided selga ja ...
Lükkasin oma ratta võimalikult hilja stardikoridori, et mitte kuskile keskele jääda. Jeah right. Täpselt sinna ma sattusin. Siis läks sagimiseks, ossa rsk, kõigil oli nii kiire. Siuke sebimine käis seal aedade vahel, kust starti lasti .... Kõik 2t onud panid oma pillid käima ja nende olematu tühikäik ja sellest tingitud (kõrvadele ÜLImeeldiv) tinn-tinn-tinnn... oeh ... Hingata polnud hetke pärast midagi enam.
Ok, pikema trügimise järel jõudsin minagi starti. Mootor välja, vänt valmis... (Neile kes ei tea: Favori start toimub seisvate mootoritega) Onu lehvitas suurt number 1'te, jõudsin veel mõelda: oh näe minut aega ja siis käis PAUK. Tinn, käima ja tuld. Märkasin veel kõrvalt, et paljud jäid tampima, ise sain minema. Ull sebimine, kiirust polnudki seal keskel, enamasti tuli isegi pidurdada, et mitte sisse sõita eesmisele. See lahenes loomulikult varsti ära kui onud kiiruse üles said.
Ja rada OLI jube ... esimesel ringil oli jube keeruline, kogu aeg jälgida endast kiiremaid, et neile mitte ette jääda. Järvetagune sirge selle paksu liivaga loopis mind ühest raja servast teise, nii et tõsine oht oli mõne kiire mehe alla jääda. Kuskil esimese ringi teises pooles avastasin end mõttelt, et näe väga hull polegi. Jään elama.
Nuh edasi läks kõik suht rutiinselt, üritasin mitte kukkuda ja oma tempos sõita. Mets oli kohutavalt laines, puude vahel, rööpad sees. Isegi kui oleks tahtnud riskida, ei suutnud end sundida seal seda tegema. Teisel ringil oli mu "boksimeeskond" ka omale kohale jõudnud. Kohe kui ma neid märkasin, käisin maoli
krt, ära tõsta silmi rajalt ära.
Kuskil kolmandal või neljandal ringil sõitsin sama poolega vastu puud, õnneks väiksema hooga. Vaatasin, radikas jäi külge, ei lekkinud ka. Edasi. Pool ringi hiljem kui ühe eriti kitsa koha peal kinni olin ja tasakaalu kaotasin, kostis selja tagant mingi jube röögatus ja hetk hiljem oli isand Vinters mul oma lenksuga küljes. Peast lipsas läbi: tra, no anna andeks, et ma siin ees olen, eks ole
Aga vana jäi püsti ja kadus nii kiirelt minema, nagu oleks kurat kannul. Krt, vaadates, kuidas mees sõidab, siis tal ilmselt ongi! Nujah, külg vähe valutas, aga pold hullu.
Igal ringil oli tore näha Käbi ja Wingi kes erinevates kohtades lehvitamas käisid
Oh jah, vahepealsete kogemuste hulka kuulus tankimine ja joomine. Tankimise käigus suutis isand Morris benaga niimoodi pritsida, et Käbi prillid oli bensu täis 
Panin oma prillid ette, nende all läksid oma okulaarid kohe uduseks, nii et 2 viimast ringi sai ilma sõiduprillideta lastud. Ei olnud lõbus. Aga liiv OLI erineva maitsega eri raja osades. Gurmaan nagu ma olen. icic
viiendal ringil vaatasin kella... 1:55 ... 1:57 rsk!!! Ma jõudsin finishisse 3 minutit enne kahe tunni täitumist!!! Aargh.. veel üks ring. Enne metsas jõudsin mõtelda juba, krt venitaks vähe. Aga siiski mitte, see poleks enam enda vastu aus olnud. Sõitsin siiski nii kiiresti kui kombinatsioon kogemus/väsimus lubas. Videot vaadates on see ikka nii sigaaeglane aga ... Algaja kohata kärab küll
Viimane ring oli ikka täitsa lahe, rada tühi, rajaturvajadki oli kadumas ... finish paistab!!! Ja siis sai jaks otsa, põmm pikali. Krt ruudulipuni on neli meetrit. Kangutan ratta püsti, äärepealt oleks teisele poole pikali kukkunud. Käik sisse, tinn ...FINISH!!! Ära tegin. Kergendus... üllatus.. üllatus???? kuradi ahvid olid finishijärgsesse kurvi buldooseri parkinud, kuhu ma siis minema pean???!!!! Ja siis kõik sõbrad ootamas ja õnnitlemas.!!! jess, selle nimel tasus seda teha. Kokkuvõtvalt: raske oli, aga lähen ilmselt veel. Järgmine kord vast parema ettevalmistusega.
Eritänud:
Käbile: tiimibussi ja muu orgunni eest
Vennale: abi eest
Boxitiimile: tankimise ja jootmise eest
Morrisele: minusse uskumise eest
)
Kõikidele teistele kes kohale viitsisid tulla! Teieta poleks see see olnud!!
Ahjaa, tulemus siis selline: 238'st osalejast 196 koht ja oma klassis 93st VIST 76 or midagi ..
Tänan tähelepanu eest
1 kommentaar:
(y) !
Postita kommentaar