Inishmaani igerik

Üle pika aja sain jälle siia kribama ... Eile oli teater. Linnateater. Teate küll ju, see ainumas, kus ma üldse käin. Nagu pealkirjastki arvata võis käisin vaatamas "Inishmaani igerikku" Nägin seda kolmandat korda, mindud sai peamiselt seetõttu, et eelnevalt nähtud "Et keegi mind valvaks" sättis mu Linnaka tuulele ja siis saigi piletid bronnitud ... Tahtsin, et teisedki seda näeks... Juhtus sedasi, et olin teatris peaaegu ainult naistega ... Üritasin kaaslasi valida eelnevalt pinda sondeerides ja uurides, et kas see võiks neile meeldida jne ... Ei tahtnud nagu pärleid sigade loopima hakata, vabandage väljendust. Noh, ette rutates võin öelda, et kõik jäid väga rahule :)
Etendusest siis... Olles seda juba mitu korda näinud arvasin, et see tundub hirmtuttav.Kartsin natuke, et emotsiooni, mida ma linnakas alati otsin, ei teki. Vale... Ikka oli kõik nii ... vahetu, natuke ängistav, nukker, naljakas, liigutav... Ja seekord nägin kõike jälle natuke teistmoodi, olles ise vahepeal emotsionaalselt kasvanud... Samad asjad vajutasid seekord hoopis teisi nuppe ja tegelaste motiividest ja tunnetest tekkisid omamoodi arusaamad. Sain eile ka kinnitust oma ammusele mõttele, et inimene näeb teatris alati laval toimuvat oma enda isikliku tundeprisma läbi ja päevased läbielamised võivad sama etendust erinevatel kordadel hoopis teistsuguseks muuta... Kuna endal on elus hetkel väga kummaline aeg, siis oli ... ütleme nii, et huvitavaid hetki. Parafraseerides etendust: "Pole see Iirimaa nii sitt koht midagi kui inimesed etendust 3 korda vaatamas käivad..." Ilmselt läheks veelgi... aga mõne aja pärast. Liiga palju head pole ka hea. Tulede süttides pühime pisara ... aplodeerime. Inimesed kuhu teil OMETI nii kiire on? Tore oli näha üksikuid erandeid kes ummisjalu välja ei tormanud vaid lavale astusid, et hetkeks ka ise sellest ... laengust seal osa saada ... puudutada asju, mis paari tunni jooksul SINU maailmaks olid ... See oli soe ja armas. Edasi järgnes traditsiooniline käik Veinipööningule, kus August õdusa küünlavalguse ja Sinatra saatel veini ja juustu pakkus ... See õhkkond on täiuslik ja loogiline jätk teatris saadud positiivsele shokile. Pelgupaik, kuhu pugeda, et veel hetkeks põgeneda linna, ühistranspordi ja algava talve eest. Ja nii see tore õhtu otsa sai ... Kahjuks. Aga ilma argipäevata pole ka pidupäevi, seega tuleb sellestki positiivset leida. Pika ja seosetu jutu kokkuvõtteks: Ma viiks ilma pikemalt mõtlemata kõik oma raha teatrisse ja üritaks nii palju kui võimalik oma sõpru sellesse usku pöörata :)
Jään huviga "Silda" ootama.