Kevad?

Pole mõnda aega mahti saanud kribada ... Mitte et midagi juhtunud poleks, ikka on. Esiteks tõi onu Credo meile Ninteno Wii testimiseks. Oh seda lõputut fun'i paar esimest päeva. Uskumatu riist on ikka valmis treitud, kõigil olid lihased valusad suurest tennisest, poksist, bowlingust ja muudest vahvatest mängudest. Igatahes hea ja sõpru koondav konsool, mis paneb sellisedki inimesed mängima, kes muidu arvutimänge vihkavad.
Siis käisime Keila-Joal jalutamas laupäeval, sest ilm oli nii ilus, et ei saanud lihtsalt kodus passida. Metsas kõrvu kikitades ja natuke hiilides nägime rähni. Mina linnalapsena vist esimest korda oma silmaga isegi ... Päris nummi oli. Pühapäeval, vabariigi sünnipäeval, läksime Riinu, ema ja isaga Kõrvemaale, et pikem trenn teha. Liisu, vana lohe, jäi koju. Võtsime isaga plaani 16 km teha, aga eksisime natuke alguses ära ja lõpuks sai hoopis pea 19 km kokku. Aeg täpselt 2 tundi. Päris hea tulemus, arvestades sellega et alustasime ikka väga kergelt. Lõpus seevastu oli kogu aeg tõusev tempo. Siis oli hing paelaga kaelas ka, sest mägesid ikka on seal kandis. Aga enesetunne oli üllatavalt hea isegi nii pika maa peale. Midagi on ikka kasu ka olnud sellest jooksmisest. Ilmaga eriti ei vedanud, alguses sadas lund, siis hakkas vihma tulema. Naised tegid selle ajaga 13 km kepikõndi, väga tublid! Tulime siis linna, poodlesime, tegime kodus sauna ja pugisime ja vahtisime presidendi vastuvõttu (vuihh, Luisa) ja mängisime Wii'd. Muud nagu polegi. Üks kole teema on maksuametiga, aga sellest siis kui ma olen kohal äras käinud ja ära vaielnud nendega. Lambad rsk.