Niisiis. Joomahullu päevaraamat sai läbi. Kahjuks. Ma pole sellest ajast saadik niimoodi naernud, kui ma veel väike tüdruk olin. Oli hetki kus ma arvasin, et naeran end suureks kollaseks kitlinööbiks. Oleks see vast häbi olnud.
Nüüd ei oska õhtuga eriti midagi peale hakata. Und enam eriti ei ole. Ka puudub mul tegelik ülevaade ühe endast lugupidava nööbi ööpäevase unevajaduse kohta. Eks see selgub asjade käigus, nagu ka muu. For the record: ühtki nööpauku pole siiani leidnud. Otsingud jätkuvad siiski.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar