Kotinuka vol.2

Sedapsi siis. Reede õhtul Kotinukale, valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Õhtul õnneks siiski kaikaga tööle ei aetud :) Jõime L'iga veini ja kuulasime ühte andekat muusikut kelle nimi mulle kahjuks ei meenu. Küll aga see, et nimetatud laserkandja neljas helirada ilmestas Hercule Poirot ühe seeria lõppu. Kuulasimegi seda siis over and over and over again. Hommik saabus üleöö, nagu tal kombeks enamasti on.
Hommikusöök keres, (mulgipuder ofkoors :)) Läksime puudega tülli. Kohe koledasti, tuli kirved appi võtta. Võitjaiks jäime meie seekord, kuigi vastupanu oli kohati muljetavaldav. Dialoog kuuri tagant: Maria: "See kirves on nii terav..." Aimar seepeale: "Kas sa näed seal oma nägu peegeldamas?" Mõningane vaikus, mispeale Aimar lisas: "Mitte, et ma väidaks, et sa kirvenägu oled.." Räme naer saalist. Nalja sai ja Sinep sai ka ... märjaks. Või oli see Sidrun? Igal juhul hakkas jumalapäike looja minema kui L tuli õllega ja seepeale sai tööpäev läbi :( Ma just sain vihaseks alles puude peale.
L andis mulle Akunini "Azazel" (vist sai pealkiri õigesti, inglisekeelne versioon kandis igal juhul nime "The Winter Queen") lugeda. Ahmisin selle pühapäeva lõunaks sisse. Vägev igatahes. Ah jaa, laupäevaõhtut kroonis kaminaõhtu punase veiniga. Ja uni, mostly.
Hetkel käsil L'i soovitatud "Joomahullu päevaraamat". Ammu pole niimoodi irvitanud. Soovitan soojalt, kui kodukeelsete roppuste lugemisega sina peal ollakse. Lugema ma nüüd ka kaon, meeldivate jällenägemisteni.