Selline siis ... esimene blog (updated)

Tegelikult küll teine juba ... esimene krt läks vett vedama, njuubide asi. Vot jah. aga mis ma siis tahtsin öelda. Tahtsin rääkida teatrist. Linnateatrist. Etendusest "Et keegi mind valvaks..." Käisin vaatamas koos "perega" (pikem jutt) Ma pole vist aastaid juba linnakas käinud ja sellest on äraütlemata kahju. See on tõesti ainus teater, mis pole mind kunagi alt vedanud. Piletid sain tänu Monale, kes ka linnaka patrioot on ja mulle need broneeris. Teatrisse jõudes ronis ülejäänud rahvas eht-eestlaslikult kohe tagumistesse ridadesse, mis mulle ainult rõõmu tegi. Mina sain esimesse :) Kogemus vahetum. Aga etendus ... mmmmm! Seda ei saa kirjeldada, seda lihtsalt peab kogema... ja mitte ainuüksi kogema. Selleks ilmselt peab ka mingit moodi häälestatud olema.. Sest, let's face it, keskmine Maie ja Valduri fänn ei leia sealt midagi mis talle meeldiks. No peale une vast ... Mulle aga ... mina tahan seda tunnet kogeda, hoida, nautida ... Peale etenduse lõppu ei taha ma raginal lülitini tormata ja tuld põlema panna, mõeldes, et krt kodus on külm tuba ja pesemata nõud. Ma tahan selles hetkes edasi uneleda, elada näitlejate loodud maailmas, nende emotsioone endast läbi lasta ... See ilusvalus tunne mis mind alati peale head etendust või filmi valdab ... see on midagi mille nimel ennast argipäevast läbi närida... See viib mind tihti konfliktideni lähedastega, kes ei saa sellest aru. Nad ei mõista miks on tähtis kinos film LÕPUNI vaadata. Ei mõista miks ma peale etendust ei taha eriti rääkida... Kahju ... Aga need on minu väikesed rõõmud ja see on minu maailm. Võimalik, et seda võiks nimetada reaalsuse eest põgenemiseks .. ilmselt ta seda ongi ... Aga kas pole mitte kino ja teater seks otstarbeks loodudki? Ah sõbrad?